Kameeleonid reklaamipiirangutes

Mõte laenuturgu senisest paremini ja täpsemalt reguleerida on vähemalt pankade seisukohast igati mõistlik algatus, aga eesmärk keelustada reklaamides igasugune valmisolek raha anda tundub liiga lihtsustatud lähenemine, kirjutab TF Bank Soome ja Baltikumi regioonijuht Johannes Rintaniemi.

Kameeleon.
Foto: Postimees/Scanpix

Ühelt poolt halvendab see avatud konkurentsi ja turu toimimist – selge eelis on neil, kes enne piiranguid jõudsid kõvemini karjuda. Teisalt ei saa päriselt alahinnata ka reklaamide informatiivset mõju tarbijale – kui laenutingimusi üldse enam tutvustada ei või, võidavad sellest kõige tuntumad kaubamärgid. Kas see on ka tarbija huvides? Lineaarset seost kaubamärgi tuntuse ja kliendile kasuliku tehingu vahel kindlasti ei ole.

Aasta algusest kehtima hakanud reklaamipiirangud ning peagi rakenduv kohustus laenuandjatel litsentsi taotleda on iseenesest sammud õiges suunas ja teenivad üllast eesmärki SMS-laenude ohjeldamiseks. Piirangute mõte on keelata igasugune valmisolek tarbijale raha anda, erandi on välja teeninud vaid rahvusvahelise maksevahendina kasutatavad krediitkaardid, järelmaks või eluasemelaen.

Teine „aga“ käib reklaamipiirangutes toodud erandi kohta. Kui järelmaksu ja eluasemelaenu puhul on erand arusaadav, siis krediitkaardi puhul on seaduse seletuskirjas välja toodud, et peamiseks põhjuseks on krediitkaarte väljastavate ettevõtete usaldusväärsus, sest vajaliku litsentsi saamiseks tuleb läbi teha pikk, keeruline ja kulukas protsess. Kõlab mõistlikult, eks?

Ainult kest muutub

Teoorias küll, aga praktikas näitavad esimesed kuud, et uue seaduse valguses on asutud kohendama laenude vormi, mitte sisu. Varasema laenutaotluse asemel tuleb nende samade laenuandjate juures kuskil mobiilirakenduses endale laenuraha kontole kanda ja nimetades seda uutmoodi krediitkaardiks, võib ka reklaame edasi kedrata. Isegi paadunud optimistil on raske näha siin seost seadusesse kirjutatud krediitkaardi-erandi põhjendustega.

Igasugused krediidi- ja laenukontodega on sarnane lugu. Need on nagu kameeleon, kes vastavalt vajadusele võib olla kord roheline, kord punane, kuid on seejuures alati seesama roomaja. Kas need piirangud täidavad lõpuks ka eesmärgi? Siit jõuamegi kolmanda „aga“-ni.

Eestis räägitakse palju ülereguleerimisest ja peaaegu sama palju ka selle vastu võitlemisest. Pea kõik viimased justiitsministrid on rääkinud vajadusest teha õigusrevisjon. Räägitakse, et liiga palju on seadusi, need reguleerivad liiga jäigalt ja liiga paljut ning tervele mõistusele jääb ruumi üha vähemaks.

Ülereguleerimine või kehv õigusloome?

Vastus küsimusele, kust läheb piir ülereguleerimise ja õigusselguse tagamiseks vajaliku seadusloome vahel, sõltub palju ka sellest, kes on vastaja. Need, kelle tegevust reguleeritakse, pole sellega enamasti rahul. Need, keda teema ei puuduta, arvavad aga tihti, et kruve tuleks veelgi koomale keerata. Eriti kui tegemist on millegagi, mis asub tema sisemise moraalikompassi järgi pahelises või kahjulikus tsoonis.

Ülereguleerimist ja õigusloome kvaliteeti paraku joonlauaga ei mõõda, aga kui SMS- ja kiirlaenude reklaami piiramise ainuke tulemus on see, et reklaamides asendatakse sõna „kiirlaen“ uute segaste terminitega, tuleb ka seadusandjal ette võtta vigade parandus.

Muidugi jääb lootus, et muudetud seadus sellisel kujul täidab eesmärki ning röövellike SMS-laenude pärast võlaorjusesse kukkunud inimeste arv hakkab mühinal vähenema. Pigem aga tundub, et praegu on seadusandja populaarsena tundunud võitluse nimel läinud lihtsama vastupanu teed, mis teeb eesmärgi saavutamise keeruliseks.

Kameeleonid reklaamipiirangutes

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised